Must-toonekure kaamera

Must-toonekure pesakaamera

Must-toonekure pesakaamera, mis alustas ülekandeid 2007. aastal, oli esimene omataoline Eestis ja uudne ka kogu maailmas. Tänu kaamerale on dokumenteerida mitmeid must-toonekure pesaelu vähetuntud aspekte, sh pesakonna suuruse reguleerimist vanalindude poolt. Otsepilti pesast näeb varakevadest hilissuveni või sügise alguseni, olenevalt kui kaua pesas tegevust jätkub.

AASTA	2007	2008	2009	2010	2011	2012	2013	2014	2015
	Tooni, Donna ja Padis				Tiit ja Tiina
Kurna suurus	4	6	0	0	4	4	5	4	0
Pesapoegade arv	4	5	0	0	4	3	2	0	0
Lennuvõimestunud poegade arv	3	3	0	0	4	2	2	0	0

AASTA	2016	2017	2018	2019	2020	2021	2022	2021	2022	Keskmine
	Karl, Kati, Karl II ja Kaia							Jan ja Jaanika
Kurna suurus	4	4	4	4	2	4	4	4	6	4,20
Pesapoegade arv	3	4	3	4	0	3	3	4	6	3,20
Lennuvõimestunud poegade arv	2	3	3	2	0	3	4¹	3	0¹	2,26

_{¹ 5. juuni 2022 viidi Jani ja Jaanika pesa kolm poega Eesti Maaülikooli ravile (ülejäänud kolm olid juba hukkunud). 19. juunil viidi üks poegadest kasulapseks Karli ja Kati pessa, kus ta ka lennuvõimestus. Täpsemalt vaata siit .}

2007. aasta kevadel paigaldati pesakaamera Jõgevamaale Tooni ja Donna pesa juurde. Tooni oli kotkameestele tuttav juba 2005. aastast, kui sai satelliitsaatja, mille abil jälgiti tema rännet Etioopia talvitusaladele. Kurepaar saabus pesale 15. aprillil ning neli muna muneti ajavahemikus 20-26. aprill. Pojad koorusid 25-28. mail, kuid neljast koorunud pojast ühe – kõige väetima – kõrvaldas isaslind Tooni pesast 31. mail. Poegade arvu korrigeerimine ei ole must-toonekure puhul haruldane. Toidunappuse korral aitab see tagada teistele poegadele suurema ellujäämisvõimaluse. Kolm alles jäänud poega rõngastati 2. juulil ning pesast lahkusid nad esmakordselt 30. juulil. Viimast korda nähti must-toonekurgi kaamera ees 19. augustil.

2008. aastal oli Donna kaaslaseks uus isaslind Padis. GPS-saatjaga varustatud isaslind Tooni oli hukkunud sügisrändel Iisraeli ja Liibanoni vahelisel Golani kõrgendikul. Esimesed kolm muna muneti 9-12. aprillil. 14. aprillil ründas pesa võõras must-toonekurg, kes viskas ühe muna pesast alla. Pesa kaitstes vigastas Padis kergelt tiiba. Donna munes 20. aprilliks veel kolm muna, seega kokku munes Donna sel hooajal kuus muna. Pojad koorusid 14-20. mail. Viiest pojast kaks sõi Donna aga vahetult peale nende koorumist ära. Võõras kurg külastas pesa suve jooksul veel korduvalt, kuid poegadele ohtlikuks ei saanud. Pojad rõngastati 16. juunil ja kõik kolm lennuvõimestusid juuli lõpus. Rännet alustasid kured 14. augustil.

2009. ja 2010. aastal Donna pesale ei saabunud. Padis käis küll mõlemal aastal pesal, kuid uut kaaslast ei leidnud ning pesitsema ei asunud. 2010. aastal hõivasid Jõgevamaa must-toonekure pesa hoopis väike-konnakotkad Tuuli ja Remo, kuid edukalt pesitsesid nad selles pesas alles järgneval 2011. aastal.

ALGUSESSE

2011. aastal paigaldati pesakaamera Läänemaale Tiidu ja Tiina pesa juurde. Ülekannet alustati 21. aprillil kui pesas oli juba üks muna. 26. aprilliks oli pesas neli muna. Pojad koorusid 25-27. mail ja rõngastati 1. juulil. Viimast korda nähti poegi pesal 28. augustil.

2012. aastal munes Tiina neli muna vahemikus 14-20. aprill. 20. mail koorusid kolm poega, kes rõngastati 29. juunil. Kolm päeva hiljem külastasid Tiidu ja Tiina pesa kure-uurija Urmas Sellis ning loomaarst Madis Leivits. Nokka vigastanud kurepoeg viidi Maaülikooli metsloomade kliinikusse ravile, kuid kahjuks teda aidata ei õnnestunud ja kurepoeg tuli eutaneerida. Pessa jäänud kaks poega asusid sügisrändele 9. augustil.

2013. aastal saabusid Tiit ja Tiina pesale vastavalt 16. ja 18. aprillil. Alates 21. aprillist munes Tiina kahepäevaste vahedega viis muna. 26. mail koorus siiski vaid kaks poega. Hoolimata põuasest suvest kasvasid kurepojad jõudsalt. Rõngad said nad jalga 30. juunil ja kaamera ees nägime neid tegutsemas augusti alguseni. Lõplikult peletas kurepojad pesalt juhusliku merikotka külastus.

2014. aastal Tiit rändelt ei naasnud. Üksikuks jäänud Tiina munes 12. aprillil esimese ja 17. aprillil teise muna. Need olid viljastamata ja hauduma Tiina ei hakanud. Päev hiljem saabus pesale tundmatu võõras kurg, kes mõlemad munad pesast alla viskas. 18. aprillil munes Tiina järjekordse muna. Ka selle viskas võõras kurg pesast välja. Kolm päeva hiljem oli pesas järjekordne muna, kuid kordus eelnev. Võõras isane hävitas sel hooajal kõik neli Tiina munetud muna. Tõenäoliselt polnud neist ükski viljastatud. Peale aprilli kured pesa enam ei külastanud.

2015. aasta suvel külastasid must-toonekured pesa mõned korrad, kuid pesitsema ei hakanud.

ALGUSESSE

2016. aastal hakati jälgima must-toonekurgede Karli ja Kati pesa Karula rahvuspargis. 18. aprilliks oli pesas neli muna, millest 18. maiks koorusid kolm poega. Noorim poegadest jäi teistest kasvukiiruses maha ja mai lõpus proovis emaslind poega pesast välja visata. Esialgu see tal ei õnnestunud, kuid 3. juunil viskas Kati kõigepealt pesast välja mädamuna ning seejärel ka alaarenenud poja. Alles jäänud kaks kurepoega rõngastati 28. juunil. Pesast lahkusid nad 19. juulil. Ühtlasi õnnestus 17. juulil tabada isaslind Karl, kellele pandi jalarõngas ja satelliitsaatja, et uurida tema toitumisala ja rännet.

2017. aastal munes Kati taaskord neli muna. Seekord vahemikus 17-23. aprill. Pojad koorusid vahemikus 20-23. mai, kuid juba mõni päev hiljem proovis Kati viimasena koorunud poega pesast välja visata. 1. juuniks oli väikseim poeg pesas hukkunud. Ülejäänud kolm poega kasvasid jõudsalt. Pojad rõngastati 28. juunil. Pesast lahkusid nad juuli lõpus ning rännet alustasid august teisel nädalal.

2018. aastal ehitasid kotkamehed Urmas Sellis ja Ain Nurmla talve jooksul lagunenud pesa kõrvale kurgedele tehispesa. Kati ja Karl võtsid uue pesa omaks. Esimene muna muneti 16. aprillil. Neljast munast koorus 20. maiks siiski vaid kolm poega. Üks oli mädamuna. Pojad rõngastati tavapärasest hiljem, sest kõigile kolmele sooviti rõngastamise käigus paigaldada pesakaamerate foorumi jälgijate toetusel soetatud satelliitsaatjad. Rõngastamine leidis aset 14. juulil. Kui pojad augusti algul rändele asusid lisati nende teekonnad kõigile jälgimiseks rändekaardile. Kahjuks jäi poegadest noorim kadunuks juba sügisrändel Kreekas ning vanim hukkus 25. veebruaril 2019. aastal salaküti kuuli läbi Egiptuses.

2019. aastal ei naasnud Karl kevadrändelt. Tema saatja kadus levist 29. märtsil Süürias. Aprilli esimestel päevadel saabusid Kati ja tundmatu must-toonekurg, kes sai nimeks Karl II, pesale. Kati võttis uue isaslinnu omaks ning munes vahemikus 12.-18. aprill neli muna. 16. mail koorusid kolm esimest ja 17. mail neljas poeg, kes aga 23. mail emaslinnu poolt pesast välja visati. Allesjäänud kolm poega kasvasid jõudsalt, kuid polnud siiski veel piisavalt suured, et hakata vastu pesa rünnanud kanakullile. Korduvate rünnete tulemusel tõmbas kull 20. juunil ühe kurepoja pesast alla. Kaks pessa jäänud poega rõngastati 12. juulil. Ühtlasi varustati nad GPS-saatjatega. Esialgu võõrastasid kured ühe poja seljas olevat punakaspruuni värvi saatjat, kuid paari päevaga harjusid. Pojad lahkusid pesast juuli kolmandal nädalal. Esimene kurepoegades alustas rännet 10. augustil, teine, kes oli lennuharjutuste käigus 6. augustil tiiba vigastanud, külastas pesa 17. augustini. Pooleteise nädalaga taastus ta piisavalt, et rändele suunduda.

2020. aastal algas otseülekanne pesalt 9. aprillil. Selleks ajaks oli Karl II pesa juba värske samblakihiga vooderdanud. Mai algul tuli pesale noorepoolne emaslind, kes sai nimeks Kaia. 14. mail munes ta esimese ja 18. mail teise muna. See on ligikaudu kuu aega hiljem kui must-toonekurgedel kombeks, mistõttu oli eduka pesitsuse tõenäosus väike. Juuni alguseni tegelesid Karl II ja Kaia haudumisega, kuid seejärel jäeti munad tundideks pessa valveta. Võimalik, et need polnud viljastatud. 10. juuniks oli selge, et poegi 2020. aastal must-toonekurgede pesas ei kooru.

ALGUSESSE

2021. aastal saime taaskord jälgida Karl II ja Kaia tegemisi. Emaslinnu käitumisest oli näha, et ta oli aastaga oluliselt kogemusi juurde saanud. Neli muna muneti vahemikus 24.-30. aprill, kuid üks munadest purunes haudumisel 25. mail. Pojad koorusid mai viimastel päevadel. Põuasel suvel oli vanalindudel, eelkõige isaslind Karlil, keeruline poegadele toitu leida. Augusti esimestel päevadel lennuvõimestusid siiski kõik kolm poega. Kuna pojad said rõngastamise ajal jalale GPS-saatjad, saime nende liikumisi jälgida ka peale pesast lahkumist. Esimesed kaks poega lahkusid pesas koos 16. augustil. Üks neist hukkus tõenäoliselt merikotka rünnaku tagajärel paar päeva hiljem Edela-Eestis. Teine võttis aga Edela-Eestist suuna hoopis põhja poole, külastas Matsalut ja Saaremaad, misjärel läbi Läti talvitusalade poole suundus. Euroopa mandrit läbides kaldus ta must-toonekurgede traditsioonilisest rändekoridorist veidi lääne poole ja ületas Vahemere Kreekast otse Egiptusesse. Esimese talve veetis ta Kesk-Aafrika Vabariigis, misjärel naasis Euroopasse, kus on praeguseni. Kolmas poeg lahkus pesast 20. augustil, suundus otsejoones lõunasse, tegi pikema peatuse Moldaavia-Rumeenia piirialal ning liikus seejärel Bulgaaria ja Türgi kaudu Süüriasse. Esimese talve veetis ta Ida-Aafrikas, kuid hukkus tagasiteel põhja poole 2022. aasta suvel Türgis.

2022. aastal saabusid Karl II ja Kaia pesale aprilli teisel nädalal. Kaia munes neli muna aprilli lõpus. Mai lõpus koorus kolm poega. Kaia ja Karl II pesast lennuvõimestus 2022. aastal siiski neli poega. Nimelt toodi neile 29. juunil kasupoeg – vanim Jani ja Jaanika pesast päästetud poegadest (vaata täpsemalt siit). Lisapojaga toimetulekuks paigutati Karl II teadaolevatele toitumisojadele kaks kalasumpa, kuhu regulaarselt lisatoitu viidi. Kõik neli poega tegid oma esimese lennu 10. augustil. Neist kahele – kasulapsele Bonus ja vanimale pojale – paigaldati saatjad. Lisaks sai saatja pesa emaslind Kaia. Kahe poja ja Karula vanalindude Karl II ning Kaia rändel saab silma peal hoida rändekaardi vahendusel.

ALGUSESSE

2021. aastal jälgisime teisegi must-toonekurepaari – Jan ja Jaanika – tegemisi. Tõenäoliselt emaslinnu hilisest saabumisest tingituna muneti neli muna suhteliselt hilja 12-18. mai. Pojad koorusid 14-17. juunil. Üks poegadest hukkus 12. juulil enne lennuvõimestumist. Tema surmapõhjust me ei tea. Vahetult enne lennuvõimestumist said kolm pesas olnud poega selga saatjad. Seeläbi saime nende tegemistest aimu ka peale pesast lahkumist. Kaks poega hukkusid juba enne pesametsast lahkumist. Täpset surmapõhjust me ei tea, kuid märgid viitavad röövlusele. Kolmas poeg lendas otse pesast lääne suunas Saaremaale, sealt edasi üle mere Gotlandi poole, kuid tugev põhjatuul surus teda pikal ületusel liigselt lõunasse, mistõttu laskus ta õhtu saabudes puhkama mööduvale naftatankerile. Hommikul selgus, et ta oli vales suunas liikuva tankeri valinud ning ööga üle 200 km põhja poole sõitnud. Seega tuli järgmisel päeval tasa teha nii 200 km laevasõit kui veel lisaks 400 km Poola rannikuni. Ka sel pikal päevateekonnal kasutas noor must-toonekurg võimalust puhata paaril Läänemerel seilaval laeval. Poola rannikult valis ta läänepoolse rändekoridori, lendas Saksamaa ja Belgia kaudu Prantsusmaale, kus tema saatja signaal kadus. Poja edasine saatus on meile teadmata. Kohalike linnuhuviliste pingutustest hoolimata poja jäänuseid ega saatjat ei leitud.

ALGUSESSE

2022. aastal saabusid Jan ja Jaanika rändelt aprilli teisel nädalal. Jaanika munes aprilli teises pooles kuus muna ning mai lõpus koorus kogunisti kuus poega. See on teadaolevalt suurim must-toonekure pesakond Eestis (vaata lisaks siit). Noorima poja kõrvaldas emaslind 28. mail, kuid kui isaslind 1. juunil kadus jäi Jaanika üksinda viie poja eest hoolitsema. Ta püsis pesal 3. juunini, mil kõrvaldas ühe nõrkenud poja ning jättis teised ööseks üksi pesale, et minna toitu otsima. Kotkaklubi oli selleks ajaks pesa lähedale ojale paigaldanud sumba kaladega, mida Jaanika siiski üles ei leidnud. Udusulis pojad elasid esimese öö üle, kuid kui sama kordus ka teisel ööl ja hukkus juba kolmas poeg oli selge, et Jaanika üksi poegade toitmise ja kaitsmisega toime ei tule. Arvestades, et keskmiselt lennuvõimestub Eestis vaid paakümmend must-toonekure poega aastas ning liik on Eestist kadumas, otsustati 5. juunil veel elus olnud kolm poega Eesti Maaülikooli veterinaari hoole alla viia. Kolmest kliinikusse viidud pojas üks suri. Ülejäänud kaks paigutati nö kasuperedesse, kus enam-vähem samaealised must-toonekure pojad sirgumas. Mõlemas kasuperes oli isaslind saatjaga, mistõttu nende meelistoitumispaigad kotkameestele teada ja sai organiseerida lisasöötmist kalasumpade abil. Üheks kasupereks valiti Karula kaamerapesa. See võimaldas koguda olulist infot must-toonekurgede käitumise kohta nö võõra poja lisandumisel. Teise kasupere tegemisi jälgiti rajakaamera abil. Kasulapsed võeti omaks ning osaliselt tänu lisasöötmiskohtadele jagus toitu kõigile. Siiski lennuvõimestus kasupoegadest vaid üks – Karula pessa viidu, kes sai nimeks Bonus. Teine hukkus koos oma kasuvendade-õdedega kanakulli rünnaku tagajärjel. Karula pesast lennuvõimestunud poja edasisi liikumisi oleme jälginud saatja abil. Praeguseks on ta jõudnud talvitusaladele.

ALGUSESSE