Madukotkas

Madukotkas on Eestis olnud alati väga haruldane külaline, keda ei kohata mitte igal aastal. Liigi põhiareaal laiub lõuna pool, ulatudes Vahemeremaadest Indiani. Enamasti vaadeldakse üksikuid madukotkaid Lääne- või Põhja-Eestis, vahel ka Ida-Eestis, kus on omajagu sooje valgusrikkaid kriivasid ja rästikurohkeid soid. Viimati leiti madukotka pesa Eestis 1970. aastate algul, kuid tõenäoliselt on madukotkas siinmail pesitsenud ka hiljem. Näiteks vaadeldi 1983. aasta augusti lõpus Tartumaal kahte vanalindu koos noorlinnuga. Lisaks Eesti asumisele madukotka areaali põhjapiiril (Soomes pole madukotka pesitsust tõestatud) on tema arvukust piiravateks teguriteks ka siinne suhteliselt lühikene ja jahe suvi ning roomajate vähesus.

Välimus

Madukotkas on laiade tiibade ja ebaproportsionaalselt suure pea ning kollakas-oranžide silmadega. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnistusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Lennupildis on madukotkas kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad kalakotkale või hiireviu heledale vormile iseloomulikud tumedad kontrastsed laigud tiivanukkidel.

Toitumine

Madukotka põhitoiduks on roomajad – Eestis enamasti rästikud ja arusisalikud. Saaki jahib ta avamaastiku – lagerabade, niitude, liivikute, põlendike, raiesmike ja luhtade – kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes.

Pesitsemine

Erinevalt meie teistest kotkastest ei pesitse madukotkas tavaliselt mitu aastat ühes pesas vaid ehitab igal aastal uue pesa. Madukotka pesa on suhteliselt väike ning asub enamasti männi ladvaosas rabaservas või rabasaarel. Võib pesitseda ka tuuleluual. Täiskurn, üks muna, on pesas mai keskel ning haudeperiood vältab 45-47 päeva. Poeg veedab pesas enne lennuvõimestumist ligi kaks ja pool kuud, mistõttu võib varase sügise korral tema toidulaud augusti lõpus jääda väga kasinaks.