Kotkad

Kotkad ja must-toonekurg Eestis

Kotkad on Eesti põlisasukad. Oma võimsa lennupildiga kaunistavad nad iga maastikku. Neid on peetud vabaduse, vaimsuse ja võidu sümboliks. Tänapäeval käsitletakse kotkaid tihti looduskaitse lipulaevana.

RÄNDEKAART
PESAKAAMERAD
KOTKASTEST MEEDIAS

SUURTE RISUPESADE VÄLIMÄÄRAJA

LIIK ARVUKUS TREND
MERIKOTKAS 290-330 paari tõusev
KALJUKOTKAS 60-65 paari tõusev
KALAKOTKAS 90-100 paari tõusev
SUUR-KONNAKOTKAS 5-10 paari langev
VÄIKE-KONNAKOTKAS 500-600 paari stabiilne
MADUKOTKAS ei pesitse
MUST-TOONEKURG 40-60 paari langev

Üldjuhul kutsutakse kotkasteks suhteliselt suuri, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde, kes kuuluvad pistrikuliste seltsi (Falconiformes) haugaslaste sugukonna (Accipitridae) eri perekondadesse. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid (merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas (viimati 1964. a)) ning eksikülalistena on siin kohatud veel 6 liiki kotkaid (raipekotkas, kaeluskotkas, raisakotkas, stepikotkas, kääbuskotkas ja kääpakotkas). Inimpelglik must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega mistõttu käsitletakse neid liike sageli koos. Nii keskendub ka Kotkaklubi oma tegevuses võrdväärselt nii kotkaste kui must-toonekure kaitsmisele, uurimisele ja tutvustamisele.

Eesti kotkaste ja must-toonekure hiilgeajad jäävad sajandite taha, kui inimasustus oli siinmail märgatavalt hõredam. Siis võis meie rannikul ja suuremate siseveekogude ääres elada 400–500 paari merikotkaid, soodes ja metsades kuni 150 paari kaljukotkaid ja mõnikümmend paari madukotkaid, järvede ja jõgede ääres tuhatkond kalakotkapaari ning jõelammidel kuni 2000 paari konnakotkaid (Lõhmus, A., Eesti Loodus, 1998). Ulatusliku vaenamise ja elupaikade teisenemise tulemusel vähenes 20. sajandi alguseks meie kotkaste arvukus drastiliselt. Kotkaste kaitseni jõuti Eestis 1934. aastal, kui kõik kotkad võeti jahikeelu alla (merikotkas ja kalakotkas vaid pesitsusajaks). 1957. aastal jõustus järgmine, kotkastele soodne, looduskaitseseadus, mis tagas kõigi kotkaliikide kaitse ka väljaspool pesitsusaega. Isendi ja pesapaiga kaitse on püsinud tänase päevani (loe pikemalt siit).


Must-toonekurg ja kõik pesitsevad kotkad on Eestis rangeima kaitse all, kuuludes I kaitsekategooriasse

LOODUSKAITSESEADUS

Kotka või must-toonekure pesa leidmisel kehtestatakse selle ümber automaatne ringikujuline kaitsetsoon, mille raadius oleneb liigist. Ekspertide abiga moodustatakse pesade ümber ka looduslikke ja muid olemasolevaid piire kasutades püsielupaiku (mikrokaitsealad), mis on enamasti suuremad kui automaatselt moodustuv ring. Kotkaste ja must-toonekure pesade lähedal (püsielupaikades) kehtib sihtkaitsevööndi kaitserežiim, kus majandustegevus on keelatud. Lisaks on piiratud inimeste viibimine pesade läheduses pesitsuse ajal, v.a Keskkonnaameti loal seire ja järelevalve eesmärgil.

LIIK KAITSETSOON VIIBIMISKEELD
MERIKOTKAS 200 meetrit 15.02 – 31.07
KALJUKOTKAS 500 meetrit 15.02 – 31.07
KALAKOTKAS 200 meetrit 15.03 – 31.08
SUUR-KONNAKOTKAS 250 meetrit 15.03 – 31.08
VÄIKE-KONNAKOTKAS 100 meetrit 15.03 – 31.08
MADUKOTKAS 200 meetrit 15.03 – 31.08
MUST-TOONEKURG 250 meetrit 15.03 – 31.08

NB! Kaitsetooni jäävatele metsaomanikele makstakse kompensatsiooni, millest saab täpsemalt lugeda siit.

Liigikaitse tegevuskavad: MERIKOTKAS, KALJUKOTKAS, KALAKOTKAS, VÄIKE-KONNAKOTKAS, SUUR-KONNAKOTKA, MUST-TOONEKURE