Kaljukotkas

Kaljukotkas

Teaduslik nimi: Aquila chrysaetos
Staatus: Ohualdis
Arvukus: Eestis 60-65 paari, Euroopas 9300-12300 paari, maailmas 50000-100000 paari
Siruulatus: 190-225 cm
Kaal: 3-6 kg
Elupaik: Suurte loodusmassiivide sooalad

KALJUKOTKA KAITSETEGEVUSKAVA

Kaljukotka pesitsuse kestus päevades Kaljukotka pesitsuse kestus päevades

Eestis ja meie lähialadel pesitsev kaljukotkapopulatsioon, mis moodustab vaid 10% kogu Euroopa asurkonnast, on eriline oma elupaigavaliku tõttu, eelistades suuri soomassiive ning kasutades pesaalustena puid. Seetõttu on Eesti aladel kaljukotkast tuntud pigem laanekotka või maakotkana vastandina merikotkale. Kirjalikest allikatest on teada, et 19. saj lõpus pesitses Eestis vähemalt 40 kaljukotkapaari, kuid 20. saj alguse “kullisõdade” tagajärjel taandus liigi arvukus meil üksikutele paaridele. Tõenäoliselt sellest ajast on pärit ka kaljukotkaste eelistus pesitseda eraldatud rabamassiivides eemal inimtegevusest.


Välimus

Kaljukotka vanalinnud on ühtlaselt tumepruunid kuldkollase peaga. Liueldes hoiavad tiibu V-kujuliselt. Noorlinnud on heledamad tunnuslike suurte valgete laikudega tiibadel ja sabatüvikul.


Toitumine

Kaljukotkas peab jahti kõigile, kellest jõud üle käib. Tema toidulaud on mitmekesine koosnedes peamiselt lindudest (teder, metsis, ronk, sookurg, kiivitaja, piilpart, sinikael-part) ning imetajatest (jänes, metsnugis, kährik, rebane). Talvel moodustavad kaljukotka põhitoidu raiped.


Pesitsemine

Kaljukotkas on Eestis paigalind ning kuigi noored kotkad liiguvad ringi laial alal Kesk- ja Põhja-Euroopas pöörduvad suguküpsuse saavutanud linnud tavaliselt tagasi sünnimaal pesitsevasse populatsiooni. Kaljukotkas eelistab pesapaigana inimasustusest eemal asuvaid suuri soomassiive. Oma massiivse pesa ehitab ta puu ülemisse ossa, enamasti hea ligipääsuga kohta rabasaartel või -servadel või sarnastel avatud maastikel. Täiskurn, 1-2 muna, on pesas märtsi teisel poolel ning haudumine kestab keskmiselt 44 päeva. Haub peamiselt emaslind. Pojad kooruvad aprilli lõpus, mai algul ning üldjuhul lennuvõimestub vaid üks poeg, keskmiselt juuli algul. Eestis registreeriti viimati kahe poja lennuvõimestumine ühes pesast enne 2010. aastat. Esimesed 2-3 nädalat pärast lennuvõimestumist veedavad pojad pesa vahetus läheduses ning side vanemate ja sünnipaigaga kaob lõplikult poegade neljandal elukuul.

Ohud

Toitumisalade hävimine

Kaljukotka eelistatud toitumisalade – soode – pindala on viimase poolesaja aasta jooksul oluliselt vähenenud. Selle peamiseks põhjuseks on ulatuslik maaparandus 20. saj. teisel poolel, mil kuivendati enamik madal- ja siirdesoid ning rikuti paljude lagesoode veerežiim. Seetõttu on langenud mitmete kaljukotkale oluliste saakobjektide, nagu metsakanalised ja lagesoo kurvitsalised, arvukus ning suured sooalad muutunud kaljukotkale sobimatuks.

Pesitsusaegne häirimine

Kaljukotkas on inimpelglik liik ning tema pesad asuvad suhteliselt eraldatud paikades. Viimastel aastatel on pesitsusedukuse seire käigus aga igal aastal avastatud mõned liikumispiirangu rikkumised (lõkkekoht pesa lähistel, ATV rada pesa alt läbi jne). Selle peamiseks põhjuseks on rabamatkade populaarsuse kasv, mistõttu satuvad inimesed kas juhuslikult või teadlikult kaljukotka pesapaikadesse ajal, mil ka lühiajaline häirimine võib viia kurna või pesapoegade hukkumiseni.

Kaitse

Häirimise vähendamine

Kaljukotkas on kõige suuremate kaitsepiirangutega kotkaliik Eestis. Pesa leidmisel rakendub ümber pesapuu automaatselt 500 m raadiusega kaitsetsoon, milles kehtib muuhulgas liikumiskeeld 15. veebruarist 31. juulini. Samas võib suhteliselt lagedatel sooaladel kaljukotka pesitusedukusele negatiivselt mõjuda ka pesast märgatavalt kaugemal toimuv inimtegevus ning Kotkaklubi eksperdid on leidnud, et näiteks mistahes turismitaristu rajamist pesale lähemale kui 2 km tuleb vältida. Ühtlasi on liigi kaitse seisukohalt oluline otsida seniteadmata pesakohti ning jälgida teadaolevate paaride sigimisedukust, mis annab otsese tagasiside kaitsemeetmete tõhususe kohta.

Riiklik seire

Kaljukotka sigimisedukus kõigub aastati ligi kahekordselt jäädes enamasti vahemikku 0,2-0,7 lennuvõimestunud kaljukotkapoega asustatud pesa kohta. Seetõttu kontrollib Kotkaklubi riikliku seire raames iga-aastaselt juuni esimese kolme nädala jooksul kõiki teadaolevaid kaljukotka pesapaiku ning rõngastab rahvusvaheliste värvirõngastega pesapoegi. Lisaks hinnatakse kaljukotka arvukust asustatud pesitsusterritooriumite põhjal, kusjuures asustatuks loetakse territoorium juhul, kui pesitsusperioodil vaadeldakse kindlas piirkonnas vähemalt ühte vanalindu rohkem kui kahel korral või teadaolev pesapaik on asustatud.

Toitumisuuring

Rabalinnustikus toimuvad muutused mõjutavad kaljukotka toidulauda ning seeläbi tõenäoliselt ka pesitsusnäitajaid. Vastavate seoste selgitamiseks kogub Kotkaklubi kaljukotka pesadest saakobjektide jäänuseid nii pesade kontrollimise ajal kui edukatest pesadest ka peale poegade lennuvõimestumist. Kogutud saakobjektide põhjal määratakse nii kaljukotka saagi liigiline koosseis kui varieeruvus aastate lõikes