Kalakotkas

Looduslikud tingimused võimaldasid kalakotkal Eestisse pesitsema asuda peale viimast jääaega, s.o 5-7 tuhat aastat tagasi, kuid pesapaikade kadumine ja häirimine viisid selleni, et 19. sajandi teisel poolel loeti kalakotkast Eesti aladel haruldaseks pesitsejaks. Liigi arvukus hakkas taastuma 1980. aastate esimesel poolel peale “kullisõja” lõpetamist ning keskkonnamürkide (eelkõige DDT) mõju vähenemist. 1990. aastatel oli Eesti kalakotkaste produktiivsus ligi kaks korda suurem sellest, mis teadlaste arvates tagab liigi säilimise. Viimastel aastatel on produktiivsus siiski langenud ja kalakotka levik Eesti läänepoolsetele aladele peatunud. Selle põhjuseks võib olla nii Lääne-Eesti siseveekogude väiksus ja madal saagikus, kui ka rannikualadel tugevnenud merikotka populatsioon.

Välimus

Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt muudavad ta kergesti äratuntavaks. Emalind on veidi suurem ja jässakam kui isalind. Noorlinnu ülapool on valgetähniline ja peas heledamad triibud.

Toitumine

Kalakotkas, nagu nimigi ütleb, toitub pea eranditult kaladest. Pere toiduvajaduse katab isalind üksi, samal ajal kui emalinnu ülesanne on poegade toitmine. Päevas vajab üks kalakotkas u 300 g toitu. Kala püütakse kuni meetri sügavuselt ja mõnikord võib kalakotkas selle juures üleni vee alla kaduda. Saagijahil võidakse käia pesast kuni 25 km kaugusel ning eriti headel saagialadel (nt kalakasvanduses) võib kohata mitmeid kalakotkaid koos saaki jahtimas.

Ränne

Põhja-Euroopa kalakotkad talvituvad troopilises Lääne-Aafrikas (peamiselt Saharast lõunas) ning nende rändeteekond võib olla kuni 12500 km pikkune. Talvitusaladelt lahkutakse märtsi algul ja Eestisse saabuvad kalakotkad tagasi aprillis, sageli veel enne veekogude jääkatte alt vabanemist. Sügisrände haripunkt on tavaliselt septembris.

Pesitsemine

Pesa ehitab kalakotkas mõne metsa kohal kõrguva puu latva, enamasti 10-30 m kõrgusele männile. Ära ei põlata ka kuivanud puid, kuid kui ümbritsev mets pesapuust kõrgemaks kasvab jäetakse pesa maha. Pesamaterjalis puuduvad värsked rohelised oksad. Looduslikud pesad hävivad sageli tormides ning seetõttu on kalakotkastele ehitatud mitmeid tehispesi. Eestis on teada ka mõned paarid, kes pesitsevad kõrgepingeliinide mastidel. Pesa sättimist alustatakse kohe peale saabumist aprillis ning täiskurn, 2-3 muna (harva 4), on pesas enamasti mai keskpaigaks. Emalind haub umber 35 päeva, haudumisest võtab vähesel määral osa ka isalind. Pojad lennuvõimestuvad keskmiselt 51-55 päeva vanuselt juuli lõpus või augusti alguses. Üldjuhul lahkub emalind pesakonna juurest peale poegade lennuvõimestumist ning poegade eest jääb rände alguseni septembris hoolitsema isalind.