Merikotkas

Merikotkas

Teaduslik nimi: Haliaeetus albicilla
Staatus: Ohulähedane
Arvukus: Eestis 290-330 paari, Euroopas 9000-12300 paari, maailmas 20000-50000 paari
Siruulatus: 190-240 cm
Kaal: 4-6 kg
Elupaik: Rannikualad ja suurte siseveekogude ning jõgede ümbrus

MERIKOTKA KAITSETEGEVUSKAVA

Merikotka pesitsuse kestus päevades Merikotka pesitsuse kestus päevades

Merikotkas on Eesti põlisasukas: tema luid on leitud juba mesoliitikumi (4500-8000 aastat eKr) setetest ning sajandite eest, kui inimasustus oli oluliselt hõredam, võis Eestis pesitseda 400-500 paari merikotkaid. Esmakordselt on kirjanduses merikotka esinemist Baltikumis märgitud 1778. aastal. Merikotkas on pikaealine territoriaalne linnuliik, kelle pesitsusterritooriumid on häirimise puudumisel asustatud aastakümneid. Eestis on kõige põlisem merikotka pesitsusterritoorium järjepidevalt asustatud vähemalt alates 1873. aastast.

Välimus

Merikotkas on Eesti võimsaim röövlind, keda iseloomustavad suured tiivad ja tugev nokk. Kuni viienda eluaastani on noorlinnud tumepruunid või kirjud. Suguküpse merikotka tunneb ära valge saba, heleda pea ja kollase noka järgi.

Toitumine

Merikotkas on rööv- ja raipetoiduline, kuid võimalusel näppab ka teiste liikide jahisaaki. Tema saagiks on peamiselt kala, aga ka veelinnud ja harvem imetajad. Saagi koosseis oleneb pesitsusalast, aastaajast ja saakobjektide kättesaadavusest.

Pesitsemine

Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Oma suure ja robustse pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt mõne põlise männi või haava ladvaossa, enamasti häilu või lageraide serva, soosaarele või säilikpuule. Aastakümneid kasutusel olnud pesa võib kaaluda ligi tonni. Pesa hakkavad merikotkad sättima juba kesktalvel. Täiskurn, 1-3 muna, on pesas enamasti märtsi teisel poolel ning haudumine kestab 34-42 päeva. Haudumises ja poegade eest hoolitsemises osalevad mõlemad vanalinnud. Pojad lennuvõimestuvad enamasti 70-75 päeva vanusena juuli alguses ning püsivad pesa läheduses septembrini.

Ohud

Pliid sisaldav laskemoon

Pliimürgitus on üks peamisi merikotkaste hukkumise põhjuseid Eestis. Ka väike kogus kotka organismi sattunud pliid tekitab tugevaid mürgistusnähte (hingamisraskused, lihaskonna töö häired, närvisüsteemi häired), mis ravi hilinemisel viivad kotka surmani. Merikotka organismi satub plii eelkõige ulukijahi käigus metsa jäetud lahkamisjäätmetest, kuid ka haavamise järel metsas surnud loomadest, millel kotkad meelsasti toitumas käivad. Eestis keelustati pliihaavlite kasutamine veelinnujahil 2013. aastal, kuid pliid sisaldav laskemoon on endiselt jahimeeste esimene valik ulukijahil.

Loe põhjalikku ülevaadet plii kasutamisest jahinduse ja kalanduses ning pliiga kaasnevatest probleemidest siit (inglise keeles) ja ülevaateartiklit pliilaskemoonast siit.

Keskkonnamürgid

Merikotkas on toiduahela tipuliik, mistõttu kuhjuvad saakloomade vahendusel keskkonnamürgid tema organismi. Lähiminevikust on teada, et kurikuulus DDT viis merikotka kui liigi Läänemere kallastel väljasuremise äärele muutes kotkad peaaegu sigimisvõimetuks. DDT keelustamise järel on merikotkaste populatsioon kaitsemeetmete toel taastumas. Merikotka sigimisedukuse võimalik langus tulevikus võib aga olla esimeseks viiteks “uue kemikaali” keskkonda sattumisest või kahjutuks peetud aine senitundmata mõjust.

Hukkumine elektriliinides, teedel, tuuleparkides

Kokkupõrked elektriliinide ja muude objektidega on oluline merikotkaste surmapõhjus. Pesade lähedal asuvates elektriliinides on hukkunud samasuvised pesapojad (tõestatult seitsmel juhul). Tuulegeneraatoriga kokkupõrke tõttu on hukkunud üks ja lennuvõimetuks jäänud samuti üks merikotkas ning 2017. aastal tuvastati Eestis esimene raudteel hukkunud merikotkas. Arvestades aga, et näiteks Rootsis on kokkupõrked rongiga merikotkaste number üks surmapõhjus, suureneb tõenäoliselt ka Eestis Rail Baltic’u ehituse tulemusel kotkaste hukkumine raudteedel.

Kaitse

Seniteadmata pesapaikade otsimine

Elupaikade kvaliteedi hoidmiseks ja pesitsusaegse häirimise vältimiseks kehtib teadaolevates merikotka pesapaikades range kaitsekord. Hetkel on teada vähemalt 30-40% asustatud pesadest, kuid Kotkaklubi liikmed veedavad igal aastal vabatahtlikkuse alusel sadu tunde otsides seniteadmata pesapaiku vanalindude käitumise jälgimise ja sobivate metsade läbikäimise teel.

Riiklik seire ja uurimine

Kotkaklubi teeb Keskkonnaameti tellimusel seiret merikotkaste arvukuse, sigimisedukuse ja elupaikade seisundi hindamiseks. Igal aastal kontrollitakse vähemalt 1/3 Keskkonnaregistrisse kantud merikotka pesapaikadest. Pesapaikade kontrollimise käigus rõngastatakse ka pesapoegi. Lisaks viiakse läbi merikotkapesadest kogutud saagijäänuste analüüse ning osaletakse erinevates merikotka elumust ja elupaigakasutust puudutavates uuringutes.

Pesakaamerad

Merikotka kui liigi tutvustamiseks on Kotkaklubi alates 2009. aastast paigaldanud veebikaameraid, mis võimaldavad reaalajas vaadata kotkapesas toimuvat. Pesakaamerad omavad olulist rolli merikotkaste tutvustamisel ning näiteks 2016. aastal vaadati merikotka pesakaamerat 10 miljonit korda.