Kotkad on Eesti põlisasukad. Oma võimsa lennupildiga kaunistavad nad iga maastikku. Neid on peetud vabaduse, vaimsuse ja võidu sümboliks. Tänapäeval käsitletakse kotkaid tihti looduskaitse lipulaevana.
LIIK | ARVUKUS | TREND |
---|---|---|
MERIKOTKAS | 290-330 paari | tõusev |
KALJUKOTKAS | 60-65 paari | tõusev |
KALAKOTKAS | 90-100 paari | tõusev |
SUUR-KONNAKOTKAS | 5-10 paari | langev |
VÄIKE-KONNAKOTKAS | 500-600 paari | stabiilne |
MADUKOTKAS | ei pesitse | – |
MUST-TOONEKURG | 40-60 paari | langev |
Üldjuhul kutsutakse kotkasteks suhteliselt suuri, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde, kes kuuluvad pistrikuliste seltsi (Falconiformes) haugaslaste sugukonna (Accipitridae) eri perekondadesse. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid (merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas (viimati 1964. a)) ning eksikülalistena on siin kohatud veel 6 liiki kotkaid (raipekotkas, kaeluskotkas, raisakotkas, stepikotkas, kääbuskotkas ja kääpakotkas). Inimpelglik must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega mistõttu käsitletakse neid liike sageli koos. Nii keskendub ka Kotkaklubi oma tegevuses võrdväärselt nii kotkaste kui must-toonekure kaitsmisele, uurimisele ja tutvustamisele.
Eesti kotkaste ja must-toonekure hiilgeajad jäävad sajandite taha, kui inimasustus oli siinmail märgatavalt hõredam. Siis võis meie rannikul ja suuremate siseveekogude ääres elada 400–500 paari merikotkaid, soodes ja metsades kuni 150 paari kaljukotkaid ja mõnikümmend paari madukotkaid, järvede ja jõgede ääres tuhatkond kalakotkapaari ning jõelammidel kuni 2000 paari konnakotkaid (Lõhmus, A., Eesti Loodus, 1998). Ulatusliku vaenamise ja elupaikade teisenemise tulemusel vähenes 20. sajandi alguseks meie kotkaste arvukus drastiliselt. Kotkaste kaitseni jõuti Eestis 1934. aastal, kui kõik kotkad võeti jahikeelu alla (merikotkas ja kalakotkas vaid pesitsusajaks). 1957. aastal jõustus järgmine, kotkastele soodne, looduskaitseseadus, mis tagas kõigi kotkaliikide kaitse ka väljaspool pesitsusaega. Isendi ja pesapaiga kaitse on püsinud tänase päevani (loe pikemalt siit).
Kotka või must-toonekure pesa leidmisel kehtestatakse selle ümber automaatne ringikujuline kaitsetsoon, mille raadius oleneb liigist. Ekspertide abiga moodustatakse pesade ümber ka looduslikke ja muid olemasolevaid piire kasutades püsielupaiku (mikrokaitsealad), mis on enamasti suuremad kui automaatselt moodustuv ring. Kotkaste ja must-toonekure pesade lähedal (püsielupaikades) kehtib sihtkaitsevööndi kaitserežiim, kus majandustegevus on keelatud. Lisaks on piiratud inimeste viibimine pesade läheduses pesitsuse ajal, v.a Keskkonnaameti loal seire ja järelevalve eesmärgil.
LIIK | KAITSETSOON | VIIBIMISKEELD |
---|---|---|
MERIKOTKAS | 200 meetrit | 15.02 – 31.07 |
KALJUKOTKAS | 500 meetrit | 15.02 – 31.07 |
KALAKOTKAS | 200 meetrit | 15.03 – 31.08 |
SUUR-KONNAKOTKAS | 250 meetrit | 15.03 – 31.08 |
VÄIKE-KONNAKOTKAS | 100 meetrit | 15.03 – 31.08 |
MADUKOTKAS | 200 meetrit | 15.03 – 31.08 |
MUST-TOONEKURG | 250 meetrit | 15.03 – 31.08 |
NB! Kaitsetooni jäävatele metsaomanikele makstakse kompensatsiooni, millest saab täpsemalt lugeda siit.
Liigikaitse tegevuskavad: MERIKOTKAS, KALJUKOTKAS, KALAKOTKAS, VÄIKE-KONNAKOTKAS, SUUR-KONNAKOTKA, MUST-TOONEKURE